Kuidas Euroopas peaaegu ilma rahata kaheksa kuud reisida?

Panin kirja mõtteid reisist, mille käigus meil Lottaga tuli selle blogi loomise mõte.

Reisile minemise peale olime mõlemad mõelnud juba natuke aega. Lottal oli kindel plaan peale gümnaasiumi minna Euroopasse reisima, täpsemalt just Balkanile ja hääletades. Mina olin jõudnud oma elus sellisesse punkti, et palgatööst oli juba villand saanud ja oli vaja mingit muutust enda ellu ning plaanis oli välismaale kolida. Täpset riiki ei olnud veel välja valinud, aga uurisin võimalusi. Ajaliselt oli see umbes pool aastat enne reisi algust. Sel hetkel oli meil Lottaga alles paarikuune tutvus ja väga süvitsi ei tundnud üksteist. Omavahelise tutvumise käigus ja suhte algusfaasis rääkisime ka üksteise tulevikuplaanidest. Kuna meil oli omavahel väga hea klapp ja tulevikuplaanid olid samuti sarnased, siis kaalusime ühendada oma välismaale minemise plaanid. Tegemaks kindlaks, kas me ikka sobime reisikaaslasteks, siis organiseerisime ühe roadtripi Kreekasse ja tagasi. Algas eelmise aasta juunis, kestis umbes 3 nädalat ja kaasas peale meie veel kuute meie ühist tuttavat. Me elasime selle üle ja klapp tundus endiselt sama hea olevat, seega tegime otsuse, et septembris alustame oma euroretkega.

 

Viimased pakkimised enne roadtrip-i Kreekasse

 

Eesmärgiks oli näha nii palju Euroopat, kui võimalik ja teha seda võimalikult odavalt. Eelarveks oli meil 0 eurot. Tänu sellele valisime transpordiks hääletamise ja söögiraha kokku hoidmiseks otsustasime kasutada sellist lehekülge nagu www.workaway.info. See on selline leht, kus on ülemaailma registreerinud erinevad pered/väikeettevõtjad, kellel on vaja natuke abi töö tegemisel. Paari tunni töö eest päevas saab tasuta peavarju ja süüa. Algne plaan oli selline, et kõikidest kohtadest enne äratulekut võtame piisavalt sööki kaasa, et üle elada järgmisesse kohta hääletamine. Enamasti proovisime valida kohad, kuhu saaks 1-2 päevaga hääletatud. Enne reisi alustamist leppisime kokku 3 erineva kohaga, et tuleme neile appi, seega september-oktoober oli meil kindlustatud ja 2 kuud aega broneerida järgmised.

Meie seikluse esimene päev, algus oli paljulubav.

4. september alustasime hääletamist ja esimeseks sihtkohaks oli väike külake Ungaris. Alustasime hääletamist Pärnu külje all kell 7 hommikul ja kuna sadas tugevat paduvihma, oli see meie jaoks korralik katsumus, sest autosid oli vähe ja nähtavus kehv. Läks umbes tunnike, kui lõpuks üks Tallinnast tulnud lätlane pisikese sportautoga meid peale võttis. Ta sõitis algul mööda, aga keeras ringi puhtalt ainult sellepärast, et meie teeme seda, mitte ainult ei räägi sellest! Mainis, et tal on ka mõttes olnud võtta oma seljakott ja lihtsalt minna, aga senimaani on tal need jäänud ainult mõteteks. Temaga saime Riia külje alla ja õnneks oli ilm juba muutunud päiksepaisteliseks.

Lotta kartis väiksena loomi. Ungaris sai kitsede toitmisega hästi hakkama.

Sellele autole järgnes 8 kuu jooksul veel 106 autot (ilma liialdamata!), 2 praami, 6 bussi, 1 rong ja 1 lennuk. Nendega käis kaasas üle 100 erineva jututeema, üle 100 erineva suhtumise ja üle 100 erineva võimaluse mugavustsooni laiendada. Kuna hääletamine ei ole nii lihtne, kui arvata võiks, siis lisaks veel sajad omavahelised arutelud ja mõningad jagelemised.  Kusjuures suuri vahemaid läbides ja mitte olles põhirääkija rollis autos, siis minul aitas see tekitada väga hea ja viljaka mõttelennu. Nii mõnigi hea idee sai sõidu ajal kirja pandud ja edasi arendatud.

Jõulud Hispaanias

Võõrustajaid valisime sellise kriteeriumi järgi, et reisi jooksul saaksime võimalikult palju erinevaid kogemusi ja just erinevates valdkondades. Antud valikust usun, et saime hea ülevaate ja hea koguse teadmisi erinevate valdkondade kohta. Lõpuks oli meil kokku 10 erinevat võõrustajat. Nüüdseks teame natuke õunte kasvatamisest, laamadega matkamisest ning ökopoe ja hostelite majandamisest. Muidugi ka koduseid teadmisi mitmetelt perekondadelt, kus tegime lihtsamaid igapäevaseid tegevusi, alustades lapsehoidmisest ja lõpetades elutoaseina soojustamisega. Saime ka väga hea kogemuse professionaalsete kirjalike pöördumiste kirjutamisel. Tegime neid tervelt 162 tükki, erinevatele võõrustajatele Workaway lehel.

Gibralatarile saab ainult üle lennuvälja minnes

Selle reisi jooksul tuli ette mitmeid olukordi, kus oleks soovinud jääda oma mugavustsooni peitu, aga kuna olime võõras keskkonnas, siis seda võimalust lihtsalt polnud. Üks selline olukord oli alati, kui jõudsime uude kohta. Teadmatus, et kuidas seal asjad hakkavad olema ja mida täpsemalt teha tuleb, hoidis meeled pidevalt erksana. Muidugi pikas perspektiivis on see erksus nagu telefonis Wi-Fi sees hoidmine, pika peale hakkab aku tühjaks saama. Sellepärast proovisime ühte kohta jääda vähemalt 2-3 nädalaks, et laadida piisavalt enda akusi. Töökirjeldused olid tavaliselt profiilis ka kirjas, aga kunagi ei võinud ette teada kui täpsed need on või mida pererahvas meilt veel ootab. Reisi algul olime kokku leppinud, et proovime võimalikult palju uusi asju. Kui tuli ette mõni töö mida me ei osanud, siis me ei kohkunud sellest, vaid küsisime juhtnööre ja panime ennast ikkagi proovile. Isegi siis, kui võisime midagi valesti teha või tunduda saamatuna.

Saksamaal saime dromedari seljas ronida

Sellise reisi ette võtmise suurim mõju oli kindlasti meie suhtele. Olles 24/7 koos, saab väga hea ülevaate milline on inimese olemus ja näeb partneris külgi, mida tavaolukorras võibolla ei näeks.  Reisi jooksul oli ka meil probleeme, nagu kõikides suhetes, aga olles kodust nii kaugel eemal, siis esimeste vihmapilvede tekkimisel pidime oma erimeelsused läbi arutama ja lahendused leidma. Mõni kodumaal elav ja sarnases olukorras olev paar, kes on ka küllaltki noores suhtes, võibolla ei oleks niimoodi teinud. Kergem oleks olnud alla anda, aga kergem variant ei ole alati parim. Soovitame kõikidel paaridel koos reisile minna, sest see on suhtele tõsine proovikivi ja annab palju juurde!

Belgias oli üks töödest näomaalingute modelliks olemine

Paljud autojuhid küsisid meilt, et kas me kardame, et meiega midagi juhtub. Ja sellele küsimusele eitavat vastust kuuldes tehti suuri silmi. Pigem kartsime me, et meiega ei juhtu midagi ning jäämegi sinna samasse tee äärde, sest vahel olid päevad pikad ja lootus otsakorral. Oli hetki kui sai auto peale viie minutiga ja oli ka päevi, mil seisime tee ääres kuus tundi järjest ilma meetritki edasi jõudmata. Pika peale on ta kurnav kuid lõpuks leidsime viise kuidas tuju üleval hoida. Näiteks üks hoidis pöialt ja silti üleval, teine õppis kõrval žongleerima.

Rootsis, üks päev enne koju tulekut.

Sunnitud mugavustsoonist väljas olek on väga hea, sest sa üllatad ka iseennast vahel, kui palju sa tegelikult oskad või milleks võimeline oled. Inimesed ei julge riske võtta ja sellest tingituna on ka enamus asju neil mugavustsoonist väljas. Ma ei saa öelda, et see reis oli väga suur risk, aga meie jaoks oli  ta sunnitud mugavustsoonist väljas olek. See blogi on jätk sellele reisile, et me tagasi oma mugavustsooni ei vajuks. Tänu sellele 8-kuisele pidevale mugavustsooni laiendamisele olen ma enesekindlam ja ma tean, et kui ma midagi ette võtan, siis ma saan sellega väga hästi hakkama.

Mis on kaugeim koht kuhu Sa hääletanud oled?