Jaanuaris sain ma uudise, et olen võitnud reisi Lõuna-Aafrika Vabariiki (loe lähemalt siit). Jaanuar on märkamatult vahetunud augustiga ning kiire pilk kalendrisse tuletab meelde, et täpselt nädal ongi väljasõiduni jäänud. Nende pikkade kuude jooksul on reis tänu Ferratumile üha enam kuju hakanud võtma ning on aeg jagada oma mõtteid lähemalt. 

Aasta alguses oli kuum teema sealne põud, kuid õnneks on veevarud taas täienenud ja vett peaks jätkuma ka järgmiseks aastaks. Kui meie saame siin nautida 20-kraadist sooja, siis neil on ilmaolud veidi teised – august on nende talve viimane kuu ning toob endaga jahedad ilmad ja vihma. Tuleb valmistuda 13-kraadisteks päevadeks ja tundub, et suvekleidid võib julgelt koju jätta. Nii palju kui seal elavatelt eestlastelt olen kuulnud, siis valisin reisimiseks veidi kehva aja, kuid mind see ei morjenda. Eks muidugi vihmaga on ebamugavusi rohkem, kuid sellel on kindlasti ka omad plussid. Näiteks tähendab see vähem turiste, lühemaid järjekordi ja loodetavasti personaalsemat lähenemist. 🙂

Kui algselt arvasin, et lähen üksi, siis seegi on muutunud – ema ei suutnud kiusatusele vastu panna ja ostis endalegi piletid. On elamusi, mille oleme broneerinud mõlemad, ning on seiklusi, millest saan osa vaid mina. Erinevaid tegevusi on nüüdseks graafikusse kogunenud päris mitmeid ja enamus neist keerlevad loomariigi avastamise ümber. Kuna see reis sai suures osas reaalsuseks tänu mu vanaisa unistusele, siis tahan, et tal oleks võimalik mu tegemistega võimalikult palju kursis püsida ja loodan, et hotelli internet laseb mul iga päeva lõpus kokkuvõtvaid postitusi teha. Sellele lootusele tuginedes ei too ma ka hetkel välja, mis mind täpsemalt ees ootab, vaid lasen teil veidi teadmatuses praadida. Ees ootavad mitmed kohtumised kohalike kiskjate ja mereloomadega ning kindlasti oma koht on ka kohalikul toidul. Alates 25. augustist võite vastavasisulistele postitustele lootma jääda! 😉

Sinna sõites ootab ees 24h lennukis/lennujaamas viibimist, kuid õnneks on ajavahe Eestiga vaid 1h, mistõttu unerežiim liiga sassi minna ei tohiks. Lend Riiast Istanbuli on mõnusalt lühike, sellele järgneb kümme pikka tundi lennujaamas ootamist ning öösel kell kaks alustame 10-tunnist lendu Kaplinna suunas. Tagasilennud on vaid paaritunnise vahega ning taas jäävad peamiselt öisesse aega. Ühest küljest see on hea, sest ega peale magamise polegi väga lennukis midagi teha, kuid samas osa minust tahaks pidevalt silmi ekraanil hoida, et näha, mis riikide kohal me parasjagu viibime. Otsisin marsruudi juba ammu välja, kuid minu jaoks on alati põnev mõelda, et just sel ajahetkel lendan üle Rwanda elanike või Burundi elamute. Ehk näen neid sel reisil hoopis unes. 😛

Paljud lugejad on seda juba kuulnud, kuid minu seni elamusterohkeim reis oli kolmveerand aastat kestnud reis ilma rahata mööda Euroopat hääletades. Noorele kohaselt on ka sellele eelnevate reiside puhul olnud peamiseks märksõnaks piiratud eelarve. Olen soodsate diilide leidmises juba üsna osav, kuid eesootava reisi puhul ei pidanud ma kordagi finantside pärast muretsema. Eks mõningaid väljaminekuid (nagu nt viisa taotlemine jms) oli mul ka endal ja neid tuleb reisi jooksul kindalsti veel, kuid suuremas osas on ikkagi Ferratum see, kes mind hoidnud ja poputanud on.

Avastasin endas ka ühe uue külje – kui tavaliselt olen ma julge küsija, siis sel korral oli mul üllatavalt raske oma soove kirja panna. Eks eelarvet ma teadsin kohe algusest peale ja selle täis kulutamine osutus oodatust keerulisemaks, kuid lõpuks hakkas lihtsalt veidi piinlik, et ma muudkui küsin ja küsin. Mitte ühelegi mu soovile pole veel eitavalt vastatud ja tegelikult on see täiesti irratsionaalne hirm või tunne, sest mõte seisnebki ju selles, et sellest saab minu unistuste reis. 🙂

Ma ei ole päris pikalt vanaisa juurde külla jõudnud ja ta veel ei teagi, mis mind kõik ees ootab. Päev enne reisi lähen tutvustan talle ka oma täpsemaid reisiplaane ning eks reisi ajal saab ta siitsamast blogist mu päevamuljed kätte. Kindlasti teen reisi ajal ka palju videosid, et kõike ka videopildis temaga jagada. Nii et järgmine kord kui mõnda mu reisipostitust loete, siis teadke, et küllap loeb sel hetkel seda ka üks õnnelik vanaisa Rein, kes oma lapselapse silme läbi kõikidest seiklustest osa saab.

Mina olen igal juhul ülimalt põnevil, äärmiselt õnnelik ning tulvil seiklusindu, et sellest aktiivsest puhkusest viimast võtta. Ja uskuge mind, aktiivne tuleb see igal juhul! 🙂

Järgmiste postituste ootuses võite pakkuda, milliste loomadega ma reisi jooksul kohtun. Vihjena võin mainida, et broneeritud on vähemalt üks safari, kuid kas maismaa- või veesafari, seda veel ei ütle 😉

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s