Kelle nägu peaks Eesti Blogiauhindade gala olema?

Blogipostituste grupis jäi mulle silma Marimelli postitus selle kohta, miks Eesti Blogiauhindade gala tema kui korraldaja nägu on. Tegu on ametlikult esimese postitusega, mis mulle nii palju korda läks, et tundsin, et pean sel teemal veidi kirjutama. Kuna kommentaar oleks liiga pikaks veninud, siis panen mõtted hoopis siia kirja. Peamine lootus on, et minu mõtted aitavad vähemalt ühe ürituse kvaliteeti veidi tõsta (ja siinkohal ma ei taha väita, et EBA oleks madala kvaliteediga!). Tagasisidet ja soovitusi olen andnud neile ka varem, seni privaatselt ja e-kirja teel.

Soovitan esmalt tema postituse läbi lugeda, siis on pilt veidi selgem, kuid lisan katkendeid ka siia. Marimelli postitus oli ajendatud sellest, et mitmed suured ja tuntud blogijad on teada andnud, et nad sel aastal ei osale ning põhjus on, et EBA on liiga korraldaja nägu või ei ühti nende väärtuste või põhimõtetega. Kas see on kiuslik jonn või siiras pahameel?

Neid EBA-kriitilisi postitusi on igal aastal küllalt palju ja negatiivne tagasiside on ju täiesti normaalne. Mõnele meeldib üks, mõnele teine ja erinevad arvamused aitavad korraldajal oma töö kriitilise pilguga üle vaadata ning järgmiseks korraks korrektuurid sisse viia. On situatsioone, kus tagasisidet ei tasu kuigi puhta kullana võtta (autor ei pruugi kuuluda üldse ürituse sihtgruppigi), kuid kui suurem osa negatiivsest tagasisidest tuleb neilt, kes peaksid üritust ja protsessi nautima enim, on midagi mäda. Lõppeesmärk ei ole ju lihtsalt endale üritust korraldada, vaid kinkida see ilus elamus osalejatele ning panna nad tundma, et see kõik on nende jaoks tehtud, toodud ja valitud.

Olen väga paljude ürituste korraldamisprotsessis osalenud (ning see on ka miski, mida ma ülikooli õppima tulin) ja üks, mis ma õppinud olen, on lisaks ürituse analüüsile ka enesereflektsiooni tegemine. On olnud olukordi, kus ennast üritusejärgselt analüüsides avastan, et läksin nö mugavamat teed ja jäin liigselt harjumuspärasesse protsessi kinni. Pidev analüüs aitab püsida õigel teel ning ennetada juba eos kõikvõimalikke ebaõnnestumisi. Raskeimaks ongi osutunud need hetked, mil tekib arusaam, et sihtgrupi huvides peaks astuma hoopis teist rada ning oi kui raske on vahel oma esialgsest ideest lahti lasta, see on ju justkui oma beebi.

Aga nüüd uuesti algse postituse juurde. Marimell illustreeris Malluka mitte osalemist järgnevalt: “Aga jätta kandideerimata, sest sulle ei meeldi korraldaja.. see on minu silmis natuke lapsik ja kõlab hapude viinamarjadena! See on sama, kui mõni inimene jätaks superstaarisaatesse kandideerimata, sest talle ei meeldi Taukari viimane muusikavideo.”

Taukari võrdlus on ilmselgelt ülepaisutatud ja muusikavideotega pole siin vähimatki pistmist; superstaarisaatesse ei kandideeri laulusõber siiski peamise selle pärast, et talle ei meeldi saate FORMAAT. Sinna alla võiks liigitada nii üleüldise tilulilu kui ka näiteks konkreetselt õhtujuhi ebakompetentsuse konkreetse osaleja silmis. Tõsi, seal taustal võivad veel tulla mängu sajad muud tegurid nagu näiteks vastumeelsus korraldaja osas, kuid kui üritus ise on 5+, siis ega see vimm korraldaja vastu takista osalemist või kohale tulemist.

Kui mitmed inimesed tundsid, et õhtjuht tegi mitmeid ebasobivaid kommentaare, mis mõnda osalejat solvasid, siis on see väga tugev märk sellest, et vähemalt üks asi tuleks välja vahetada. Hetkel sisu ei olegi tähtis, kuid tasjb tähele panna, et kõik sellised kommentaarid ja situatsioonid aitavad mõista osalejate tegelikke soove ja seda, mida nad näha või kuulda tahaksid. Tagasiside saamine on EBA puhul õnneks võrdlemisi lihtne.

Hetkel on EBA veidi kehvas situatsioonis. Kuna tegu on ainsa sedalaadi blogijate tunnustamisele keskenduva üritusega, meelitab see ligi nii neid, kes blogimises suurt ambitsiooni ei oma, kui ka neid, kes tõesti soovivad selles valdkonnas läbi lüüa. Sel aastal kommunikeerisid Marimellid oma blogis välja järgneva sõnumi: “Valikute küsimus, kes tahab silma paista, koostöid teha, blogimaailmas olemas olla, see kandideerib EBAle, kes tahab omaette kirjutada, hobi korras kokata ja retsepte jagada, kududa, pildistada vms, see ei kandideeri. Nii lihtne see ongi.”

Pealtnäha tõesti lihtne ja loogiline, kuid siin tulevad mängu mitmed teised tegurid. Kuna enne EBA tekkimist ei olnud blogijatele oma tunnustusüritust ning ka hetkel on see ainus konkreetselt blogijatele keskenduv ettevõtmine, meelitab see ligi kõiki, kes blogimisega tegelevad. Blogimaailmas olijad jälgivad reeglina ikka teiste blogisid ja kui näevad, et paljud kandideerivad, siis eks ikka tekib ka sellel blogijal mõte osaleda. Isegi siis kui tema eesmärk ei ole suuri koostööpakkumisi saada, tekib soov kuskile kuuluda, olla ka üks “nendest”. Hobi korras kokkajad, kudujad, pildistajad tahavad ka kasvõi kord aastas pildis olla või oma pühendatud aja eest mingit laadi tunnustust saada. Kas peaks looma kaks eraldi üritust või kaasama väiksemal määral ka hobiblogijaid?

Kuna EBA puhul pannakse suurt rõhku ka firmadele ja see on justkui üks suur turunduskampaania, on korraldajate huvides võimalikult tuntud blogijate osavõtt, et reklaam võimalikult kaugele leviks. See aga tähendab, et korraldaja peab hoolitsema selle eest, et osalejad reaalselt ka üritusega rahule jäävad ning järgmisel aastal ilma igasuguse kõhkluseta uuesti osaleksid. Üks variant on hoida üritust samasugusena nagu alati, kuulata igal aastal ohtralt kriitikat ja kevadel veri ninast välja võidelda, et oma promo ja arvamusavaldustega uuesti pettunud või kahtlevaid blogijad osalema meelitada. Teine variant on kriitikat ka reaalselt kuulata, teha korrektuure ja serveerida seda, mida ka osalejad soovivad. Ma ei taha öelda, et alati on teine variant parem – kui esimene töötab ja kprraldajad õnnelikuks teeb, siis why not! Kuna ürituste korraldamine on minu suur kirg, siis soovin lihtsalt, et neist oleks ka võimalikult suur kasu (olgu kasuks kasvõi meelelahutus üheks õhtuks) ja neid korraldataks ikka peamiselt osalejate, mitte enda jaoks.

Mis iganes teed korraldajad ka ei lähe, tasub ka osalejatel (!) meeles pidada, et EBA korraldamine on veidi riskantsem kui mõne muu samalaadse sündmuse puhul, sest ükskõik, mis ka ei juhtuks, on üsna kindel, et sellest ilmub mitukümmend erinevat blogipostitust ja kõik möödalaskmised pannakse kirja. Reklaami poolest on muidugi muretum, kuid sellele võib kindel olla, et ka “ideaalse” soorituse puhul eksib negatiivse arvamuse näol vähemalt üks tõrvatilgake meepotti.

Julgeid samme ja paksu nahka korraldajatele!