2

Juba eelmisel kuul täitusid poodides riiulid jõulunänniga ja hakkasid inimeste alateadvusega mängima. Nii mõnigi nurises, et detsembergi pole veel käes, kuid oli ka neid, kes entusiastlikult jõulukulinaid endale korvi ladus. Seekord olin mina ühe projekti tõttu nende viimaste seas, kuigi tegelikult ei poolda ma ostuhullust üldse. Selle kujunemise lugu illustreerib enim tagasivaade lapsepõlvele ehk minu jõulude kujunemise lugu. 

Mäletan oma viimaseid “lapsepõlve stiilis” jõule, mil lisaks vanaisale-vanaemale sõitis kohale ka mu onu oma perega. Keegi oli kuulnud, et jõuluvana oli oma koti hoopis suvilasse jätnud ja sõitsime kolme autoga sinna. Kohale jõudes oligi ühe künka otsas puidust kelk koos kingitustega, kusjuures kelgu ümber polnud ühtegi jalajälge, vaid täiesti puutumata lumi. Mõjus kuidagi eriliselt. Need jõulud olid ühtpidi kurvad, sest sisimas teadsime me kõik, et kõikide lapsed on juba nii suured ja pered justkui laiali, et on vaid aja küsimus, mil ühised koosviibimised lõppevad. Kuid minu jaoks muutis need jõulud kurvaks hoopis üks sisemine avastus, mõte, mis ei andnud rahu.

IMG_0057
Tõenäoliselt lasteaia viimane aasta

Kingitusi jagades ja ilmselt ka salmijuppe lugedes hakkasin pöörama tähelepanu sellele, mis meid päriselt õnnelikuks teeb. Ma ei mäleta, mis kingi ma ise sel aastal sain, kuid tean, et neid oli kas üks või kaks. Seevastu onu perekond pidi aina uusi ja uusi luuletusi lugema, saades uusi vidinaid, pakikesi ja minu silmis täiesti tähtsusetut träni. Kui pere naispooled endale järjekordse hommikumantlite komplekti skoorisid mäletan end mõtlemas, et kas seda on tõesti vaja. Nende rõõm iga saadud asja üle tundus olevat niivõrd suur, et minu rõõm ühise koosolemise üle paistis selle kõrval tõeliselt kontrastne. Väikse lapsena ma tõepoolest tundsin asjade üle väga suurt rõõmu, mis sellest, se need jäid paari nädala või kuu pärast nurka seisma. Kuid sel korral ei olnud see nii. Mäletan, et mind isegi ei huvitanud see, mis minu kingipakis oli, vaid inimesed minu ümber. Minu enda inimesed ja see mälestus, mis koosviibimisest jääb.

Need olid minu jaoks viimased õiged jõulud. Siis elasime juba emaga kahekesi ja jõulumeeleolu oli igal aastal aina vähem. (Lapsena olid mul olnud väga korralikud jõulud, suuremaks saades ei olnud ilmselt enam kedagi, kelle ees päkapikke ja jõuluvana etendada.) Mu ema ei olnud samuti eriline jõulude väärtustaja ning meie koju astudes ei olnud ühtegi vihjet selle kohta, et jõulud on ukse taga.  Lähedaste meeles pidamiseks karamelliseerisime näiteks ühel aastal mandleid ja voltisime ajakirjadest väikesed kinkekotid (enamjaolt tegi seda siiski ema) – sellega suures osas meie jõulude tähistamine piirdus. Mulle õpetas see aga taaskord, et kingid ei ole olulised ning väga lihtsate vahenditega saab näidata, et hoolid.

IMG_0026
Periood, mil jõulukingitused olid jõulude lahutamatuks osaks

Paar järjestikkust aastat sattusin jõulude ajaks hoopis välismaale. Esimesed kaks vist olidki veel emaga, üks neist on mul veel eriti hästi meeles. Umbes kaks nädalat enne jõule lendasin Pariisi, mul õnnestus saada üks korter Montmarte linnasoas, põhimõtteliselt Amelie filmist tuttava kohviku vastas, Moulin Rouge kaks tänavat edasi. Põhimõtteliselt unistuste asukoht, millest paremat annaks ikka otsida. Nädal hiljem lendas ema mulle järgi ja veetsime selle ühe nädala koos. Esimest korda püüdsin ma jõuludest viimast võtta, seigeldes Pariisi jõuluturgudel, vaadates karusellidel lustivaid lapsi ja tuues pagariärist jõulusaiakesi.

24. detsember möödus osaliselt tagasi Riiga lennates ja sealt autoga koju tagasi sõites. Meil ei olnud õhtuks ühtegi plaani, mina olin oma jõulud Pariisis ära tähistanud ja jõulutunne oli juba läinud. Teel Pärnusse otsustasime siiski pidada ühe jõuluõhtusöögi ja naersime veel ühiselt, sest nagu tellitult ilmus teele restoran – kiirtoidurestoran McDonalds. Tundus olevat tõesti viimane koht, kuhu jõuluõhtul minna ja seetõttu oli justkui kohustus ka üks Mc-jõul ära pidada. Üllatavalt palju oli perekondi, kes meile sarnaselt omajõuluõhtu kiirtoidurestoranis veetsid. Ühest küljest oli see üsna kurb vaatepilt, kuid teisest kõljest on igaühel omad traditsioonid ja oma tähendus. Kes teab, võib-olla olid kõik lihtsalt läbisõidul…

img_20151224_160512
Jõulud 2015, Hispaania kuumuses

Viimasel aastal puutusin üle pika aja kokku ühe tõelise pere-jõulupeoga tänu Udo õdedele-vendadele. See oli ülimalt soe tunne, näha, et kogu pere on koos ja naudib ühiselt olemist. Rõhk ei olnud kingitustel, kuigi ühe loosipaki igaüks sai. Ma tunnen, et kuskilt otsast on ring täis saanud, sest mulle on jõulutunne tagasi tulnud ja soov neid tähistada on samuti taas tekkinud. Ostsime eelmisel nädalal isegi esimest korda elus jõulutulukesed, et natukenegi saabuvatele pühadele vihjata. Ootus jätkub.

Kuidas on Sinu jõulud ajas muutunud?

Advertisements

One thought on “Minu jõulude kujunemise lugu ehk retk lapsepõlve

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s