Enam kui kaks aastat tagasi valiti mind kultuur.info portaali kultuurikriitikute programmi, tänu millele avanes mul võimalus vaadata mitmeid teatrietendusi, neid arvustada ning hiljem avaldati need kultuur.info blogis. Peale mõningast pausi pakuti arvustamiseks taas ühte kodulinnas asuvat teatrietendust ning hetkegi kõhklemata võtsin selle vastu. Kuigi olen osalenud kultuurikriitiku koolitusel ja varemgi kirjutanud, osutus arvustuse kirjutamine oodatust keerulisemaks.
Kui mu nimi Googlesse sisse panna, tuleb juba teisel leheküljel üks mu teatriarvustustest välja. Täna seda sama välja tulevat arvamusartiklit taas üle lugedes tekkis küll mu näole muie, sest tegu oli üsna kriitilise arvustusega, mis keskendub vaid osale, kuid teised varasemad arvustused mulle meeldivad ka praegu, paar aastat hiljem. Selle arvustuse lugemine tuletas meelde läbi elatud emotsioone balletietenduselt ning lugedes seda arvamuslugu Tartu Uue Teatri etenduse kohta, siis hakkas aju taas nähtule uusi tõlgendusi genereerima. Tol ajal olin ma üks korralik teatrifriik ka, sest veetsin kirja pandud sissekannete kohaselt ühe (!) aasta jooksul enam kui 100h teatrisaalides, vaadates ära enam kui 50 etendust. Ühe tavalise õpilase kohta on need muljetavaldavad numbrid. Need arvud tekitavad veidi uhkust oma alaealise-mina suhtes, kuid samas süvendavad kuristikku minu selleaastaste teatriskäikude vahel.
Tänu teatrist võõrandumisele oli viimast arvustust kirjutada üllatavalt raske. Kõnealune lavastus on Ugala teatri “Krdi loll lind”, mis on Tšehhovi “Kajakas” uues kuues ning kuna ma esialgset etendust näinud ei olnud, puudus mul võrdlusmoment. Või noh, võrdlusmoment raamatuga oli siiski olemas, kuid visuaalset pilti mitte. Märkasin publiku seas ka Peeter Volkonskit ja kuna teadsin, et ta on Vanemuises päris-kajakas mänginud, siis avastasin end ikka ja jälle mõttelt, et kuidas talle etendus kontrasti mõttes meeldis. Paar päeva hiljem läksin talt muljeid küsima (tegu on minu õppejõuga) ja vestlesime veidi neil teemadel ja üleüldse kriitikutest. Ma ei tea miks, kuid tunnen, et see vestlus aitas mul mõtted paremini paberile (loe: arvutiekraanile) saada, kuigi meie vaated mingil määral erinesid ja ma ühtegi mõtet, millest kinni haarata, ei leidnudki. Kuid lihtsalt oma mõtete kõva häälega välja rääkimine aitas lausete moodustamisele kaasa ning mu paarkümmend kirjutan-kustutan-hakkan_otsast_peale katset said seljatatud. Peaaegu unustasin, kõnealust arvustust saad lugeda SIIT.
Mul on hästi halb omadus, et ma ei loe oma tekste mitut korda läbi. Tõenäoliselt seda rakendades kirjutaksin ma oluliselt paremaid arvamuslugusid ja need oleksid rohkem seotud, kuid see on üllatavalt keeruline ülesanne. Ma ütleks, et lausa veidi piinarikas on ühte ja sama teksti teist korda üle lugeda, samuti ei loe ma raamatuid ega vaata filme teist korda uuesti – laused on tuttavad, tean, mis edasi saab ja nii läheb mõte vähemalt neli korda rändama enne kui ma esimese lause lõpuni lugeda jõuan. Teatrietendusi olen 4 korda järjest ka vaadanud, need on endiselt põnevad (näitlejad teevad samu stseene kohati väga erinevalt), aga muutumatu tekst ei suuda mind haarata. Kui teil on nippe, kuidas end korduvlugema saada, siis olen väga tänulik!
Veidi nalja kah. Enne teatrisse minemist sain sõnumi, et mulle on tulnud SmartPosti pakk. Enda meelest olin ma juba kõik tellitud asjad ära toonud ja midagi uut tellinud ka polnud (lisaks oli tegu automaadiga, mis asub minu jaoks veidi kaugemal, oleksin teadnud kui sinna midagi tellin). Seisin pika järjekorra ära ja sain väikese pruuni paberkoti, mille avamisel paistis foolium. Tonksasin sisu veidi sõrmega ja tundus olevat midagi sültjat või pekist. Mõtlesin, etk ujutasin seda ette, läksin loengusse, pakk taskus ja alles peale seda sain paki lahti teha. Pakis oli lihtsalt üks kahvatu lihakäntsakas ja see tundus sel hetkel nii teemavälisena, et hakkasin lihtsalt kõva häälega naerma. Kes saadab ilma ette teatamata postiga liha? 😀 Peast käisid läbi kõiksugu õudusfilmidest pärit stseenid, kus kellelgi ähvardamiseks postiga jäsemeid saadetakse. Käekirja järgi tuvastasin siiski oma ema ära ning helistasin pool-segaduses talle. Tuli välja, et tema oligi paki saatja ja põhjendus oli armas: “Istusin laua taga ja sõin seda sinki, mõeldes sinu peale. Vaatasin, et pakiautomaadi tühjendamiseni on veel täpselt piisavalt aega ja tahtsin seda sinuga jagada”. Selles suhtes väga armas, kuid lihtsalt koomiline olukord. Vähemalt nüüd saan loo rääkida, kuidas käisin teatris, oma sink taskus 😀
Kas loed enne etendust arvustusi või tunned, et need reedavad liialt sisu? Miks?
Lottudo Blog 